No tags yet.
Kui päris aus olla, siis enne lennujaama minekut ei maganud ma minutitki. Lihtsalt lamasin enda voodis ja vaatasin lage. Peas oli paksult mõtteid ja küsimusi täis: "Äkki ma võtsin liiga vähe asju kaasa?", "Äkki peaks ikka need saapad kaasa võtma", "Kas ma tõesti jätan selle objektiivi maha" ning "Ma unustasin kaameravälgu kohvrisse panna" (Selle unustasin ma päriselt ka maha). Järsku ehmatasin, sest kell oli märkamatult saanud kolm ja me pidime kell neli lennujaamas olema. Siis kerkis mu peas väike paanika: "Kas ma päriselt ka teen seda".
Kell neli saabusime me lennujaama. Kallistasime ja jätsime hüvasti kõige armsamatega. Kell sai ootamatult viis, saime aru, et mõistlik oleks sellest lennust mitte maha jääda. Mitte ühtegi pisarat. Vahemaandumine Helsingis ja juba olime me Kopenhaageni lennujaamas. Meid tervitasid Taani YFU vabatahtlikud, kes teatasid meile, et kuni õhtuni oleme me Kopenhaagenis, sest kõik vahetusõpilased saabuvad erinevatel aegadel.
Tundub igav, aga tegelikult lendas aeg väga kiiresti ja hetke pärast olime me juba bussis Kerteminde poole.
Nii algas AOA 2018. Ma arvan, et paremat algust vahetusaastale on väga raske soovida. Esimesel päeval saime me kõik omavahel paremini tuttavaks mängides erinevaid mänge. Teisel päeval algasid juba keeletunnid, kus alustasime päris algusest. Eesmärk oli nädala lõpuks osata ennast tutvustada: nimi ja riik, kust tuled, vanus ning vahetuspere ning linn, kus elama hakkad. Kindlasti mainimist vajab see, et igal päeval sai Taani traditsioonilisi toite, mis olid i-me-li-sed!
Üks põhjus, miks olla YFU vahetusõpilne, on söök. Päriselt ka.
Igal hommikul sai ka koos teiste vabatahtlikega sporti teha. Mina käisin kolm korda hommikul
jooksmas. Parim asi muidugi selle juures oli see, et keset jooksu sai fjordis ujumas käia ja siis tagasi laagri poole joosta.
Kuid põhiliselt sai selle nädala jooksul hästi palju nalja ning väga palju uusi sõpru, keda nähes on tunne nagu
oleksin neid juba väga pikka aega tundnud. ❤️
Nädal Kertemindes läks väga kiiresti ning kätte jõudis aeg vahetusperedega tutvuda. Kõik vahetuspered kogunesid kooli võimlasse ning meie kogunesime ühte pikka rivisse ning kõik pidid ennast taani keeles mikrofoni tutvustama. See hetk hetk võttis seest kõhedaks küll. Alguses ma ei leidnud enda host vanemaid suure rahvahulga seest üles, kuid selleks hetkeks kui minu kord tuli ennast tutvustada, olid juba tuttavad näod leitud. Edasi kulges kõik väga kiiresti: sõime vabatahtlike tehtud pitsat, jätsin uute sõpradega hüvasti ning juba olime teel Sønderborgi linna poole.
Praeguseks olen elanud enda host peres juba üle nädala. Nädal ja neli päeva kui väga täpne olla. Kirjutan seda postitust ka alles nüüd, sest see nädal ja neli päeva on olnud täis väga palju uut ja põnevat!
Vi ses!
Ann